Sukeldumine?

Täna hommikul (tegelikult juba eile hommikul siis, olen yhe päeva maas. Siin hostelis on ainult yks arvuti meeletu kamba peale) tegime ise süüa. Kaerahelbeputru. Nämm.
Edasi meeletult päikesekreemi ja vamos a la playa! Ega kaua muidugi ei kannatanud olla. Päike ei andnud armu (kohalik briis seevastu veidi leevendas). Väike sulla ja tagasi hosteli. Edgar jäi veel varju alla filosofeerima. õhtuks oli ta ennast toore shnitsli võrvi filosofeerinud. Ilmselt on tal elu lõpuni suspede triip peale tätoveeritud.
Meie hosteli vahetus läheduses asub koht, kus pakutakse sukeldumiskursust. Kusta on kindlasti eelmises elus sukelduja olnud. See ilme, millega ta teisi veenis, et tuleb minna!, on kirjeldamatu.
Kursus kestab kolm või neli päeva (ilmselt oleneb andekusest). No mina pole kunagi eriti vee alla tahtnud minna. Miskit paberit ma kindlasti ei vaja. Võimalus on teha basseinitripp koos teistega ning esmaspäeval üks kord ookeani laskuda (ca 15 m sygavusele, teised käivad kokku neli korda - kahel hommikul 2 x). Ma veel juurdlen selle üle. Aega on paar tundi. Kustal on teooriaraamat (nemad peavad tunnistuse saamiseks lõpus testi tegema), mida ta igal hetkel dikteerib: a la iga meetri järel tuleb tasakaalustada (teha nägusid, puhuda ninna, neelatada), vastasel juhul lõhkevad kõrvatrumlid. Hambad võivad valutama hakata." Ja nii edasi. Pillel on juba hirm oma kikide pärast (nimelt enne trippi sai ta võrgutrennis obaduse vastu esihambaid. Need on tal nüüd ehku peal suus). Siis veel läätsede mure. Kas minna nendega või ilma? Kui ilma, siis ilmselt vastutulevat haid ei märka jne. Kõik väga rasked ksimused :)
See sukeldumisteooria ajab juhtme nii kokku, et lähme õhtul klubisse. Seekord läheb Kusta varem magama. No õpetaja roll pole kunagi kerge kanda. Öösel linnas jalutamine on elamusterohke. Igal vähegi rahvarohkemal ristmikul on väljas politseipatrull vähemalt kymne mehega + 2 dshiipi. Igalyhel neist on kiivrid (siukesed nagu vanades saksa vms sõjafilmides) peas ja käes on neil mehest endast suurem automaat. Nunuuh.
Paetänaval oli mitmeid klubisid. Tasuta sissepääs. Igas erinev muusika (hip-hop, latiino, midagi Pink Floydi sõpradele jne). Kõige sümpaatsem tundus koht, kus piljardilaud. Vähemalt Edgarile, sest ta läks kohe kohalike gurudega mängima. Ja mängis päris hästi - viis palli järjest "korvi". Pole paha. Ta partneriks oli mehhiklasest hipi (meldiva välimusega :) noor heledate juustega tüüp, kes polnud üldse mehhiklase moodi. Ilmselgelt piljardikuningas.). Meie Pillega samal ajal vestlesime kohalikega, tõrjusime kohalikke, sekka tantsisime, jõime väikese koksi ja nautisime piljardit. Kell kolm juba hostelis tagasi.
Hasta luego!