Alfonso ja Juan

Xochimilcosse saab minna Tasquena bussipaetusest rongiga. Rongipilet maksab samuti 2 peesot. Sõiduk ise on puhas ja korralik. Lõpp-peatusesse ta kahjuks ei sõida, sest seda remonditakse. Aga inimesi, kes ilma kysimata sihtkoha kätte näitavad, on palju. Tahan minna Jardin Flotantesesse, kus pidi olema aed lilledega, palju kanaleid ka mahe muusika (mariachi-kapell). Kohal selgus, miks nii varmalt teed juhatatakse - paadis6it maksis 200 peesot ca tund aega. Hullumeelsus..., sest need paadid n2gid välja ysna jubedad. Mehed seal sees polnud paremad ja vesi haises, mis kole. Nad olid muidugi pettunud, et ma nende poolt pakutava hylgan... Ma siis jalutasin seal kaldal veidi ja tegin pilte ja mõtlesin väikese eine võtta. Nähtavasti on mu haistmismeel peale bussisõitu Tacxosse veits koomale tõmbunud, sest värske värvi lõhna tundsin alles siis, kui olin toolile istunud. Õnneks oli värvitud ainult tooli seljatugi ja jalad :). Püksid olid külgedelt veits punased, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Otsustasin minna Coyoacani ja meile toa bronnida. Burritod ju saabuvad õhtul, siis on tore kui neil mõnus pesa ees ootamas.
Tee peale jäi Mercado (turg), grandioso, arvan, et Nõo asula suurune. Yks myyja pakkus mulle kõiki senitundmatuid puuvilju proovida. Nimetas nimesid, mida ei mäleta, aga maitselt olid nad lääged ja kippusid suulakke kinni jääma. Ostsin kolm banaani ja kolm mandariini.
Bussijaamast hosteli otsustasin minna taksoga. Systeem töötab neil vahvasti. Arve ei tasuta taksojuhile, vaid taksokassapidajale bussijaamas. Ytled koha, kuhu tahad sõita, maksad selle eest ning saad vastu tšeki, mille annad kontrollile väravas ning tema suunab sind taksole. Taksojuhi nimi oli Alfonso. Ta viis mind kenasti kohale ja me vestlesime ka. Hispaania keeles. No oskan ilmselt kolm lauset selles keeles, aga jutt sujus. Ta kysis muuhulgas, mida ma hiljem teen. Soovisin loomaaeda minna, metrooga. Oi ei, metroo ei ole hea mõte, ta viib mu ise kohale. Selle paele, et ma ei taha maksta taksosõidu eest ja et mulle metroo sobib, soostus ta mind tasuta kohale viima. No miks mitte. Autoaknast linna ma polnudki veel näinud. Loomaaed oli muide suletud (neil on siin esmaspäeviti kõik muuseumid jms suletud).
Burritode tulekuni oli veel aega. Ok, universidad. Metroopeatusest väljudes leidsin end miskisest turuplatsist. Universidadi ei kusagil . Ysna juhmi näoga jõllitasin kohalikku kaarti kui juurde astus Juan. Tal oli lihtsalt aega ja ta tahtis mulle ylikoolilinnakut näidata (ja inglise keelt praktiseerida). No mis sa oskad öelda. Linnak laiutas 20 km2-l ning peahoonete juurde viis tasuta buss. Ilma Juanita olnuks ma ilmselt plindris. Kui kõik vahvad majad pildistatud (igal majal oli seinamaal... võimas), sekka ajalugu räägitud, tegime väikese kohvipausi. Bueno. Jutu sees tundsin huvi, palju mehhiklase keskmine palk pealinnas on. Ta ei osanud täpselt öelda, avalikustas aga oma tasu, mis on 5500 peesot kuus. Ta töötab ametnikuna Mehhiko kõige kõrgemas hoones (Torre Mayor). Seda ta rõhutas. Aga vaesemad inimesed pidid teenima 50 peesot päev.
Burritodele vastu minnes avastasin tõiga, millest olin ka kusagilt lugenud. Nimelt metroos on paar-kolm vagunit eraldatud ainult naistele. Senjoriitad ei olnud nõus meestega yhes vagunis olema, sest tundsid endid ahistatuna.
Burritod olid juba ootamas kui kohale jõudsin. Väike hilinemine ja närvikõdi, aga ma polnud arvestanud, et lennujaama minek nii tohutult aega võtab. Lennujaamast linna saab märksa kiiremini.
Päeva lõpetas õlu ja muljetevahetus kohalikus kõrtsis Pizzarro (imelik).

Burritod on Kristi alias Kusta, Edgar ja Pille (mina ka)