Minemine

Esimene check-in on läbi. Laen kohvikus telefoni ja putitan oma sisikonda. Tartu-Riia Ecolines on buss, kus võib vabalt mitmeks tükiks jaguneda. Vana-Võidu limusiin on selle kõrval lux klass. Tualett avas ennast ainult valitud nägudele (mulle mitte). Üks tädi jäi sinna sootuks kinni - aitasime siis teda ühe venelannast kaasreisijaga. Meie toetus oli formaalne, sest ust me lahti ei saanud. Ehtvenelasest bussijuht pidi siis bussi kiirteel (enne Riiat) kinni pidama ja vandus tulist kurja. Muidugi avanes uks seejärel nagu iseenesest.

Riia bussijaamast lennujaama sõit oli juba palju toredam. Liin nr 22 oli endiselt olemas (see viib bussijaama eest suht kiiresti lennujaama). Bussipileti hind oli võrreldes eelmise aastaga tõusnud 20-lt santiimilt 40-le (siiski üliodav variant võrreldes taksoga). JA KONDUKTOR oli alles! Väga armas memm.

Frankfurt-Hahnis sajab. Unine ja kole. Ootamine, et Madriidi lennule saaks, võtab miljon aastat. Arvan, et selle ajaga sain hispaania keele peaaegu selgeks :).

Madriid. Soeeee. Ilmselt hetkel soojem kui kusagil mujal. Nii tundub mulle :). Magan hostelis, aken on lahti, aga ikka on palav. Nüüd muidugi enam ei maga, kirjutan teile ja kohe lähen võtan yhe desayuno (tillu kohvi koos miskiga, eks paisatb). Selles odavas hostelis (15 euri) on breakfest included. Samuti voodipesu, mis mid üllatas, sest Barcelona hostelites polnud ei pesu ega hommikueinet (hind sama ja kallimgi).

Mexico City lend läheb 14.10. Lahkun varakult, sest see Baraja oli üpris üüratu. Kallistan teid kõiki.

Madriidi metroos muidu peaaegu kõik naised loevad raamatuid ja mehed on kaunites ülikondades ja lõhnastatud ning mõtisklevad (vahivad lihtsalt ringi) niisama.

Jätkan Barajase lennujaamast. Check-in jätab juba Mehhiko mulje. Sabas olid sellised näod nagu neid seebikates näha saab. Primera klassis seisid kaunid naised, kaetud pärlite ja klambritega. Soeng uskumatu viimistlusega. Nad meenutavad natuke vene naisi, ainult et blondi ei hakka silma. Vanemad härrasmehed on eranditult filmi "Must kass, valge kass" vanaisad ja tema sõbrad (ehk tema rikas sober).

Mind teenindav naine check-innis polnud midagi kuulnud Eestist. Pool sajandit otsis ta taga kohta, mis kinnitaks, et eestlane saab Mehhikosse ilma viisata. Lõpuks aitas teda kõrvalolev meesteenindaja. Veel pidin ma igaks juhuks suurelt TALLINN kirjutama, sest tal olevat Eesti pealinna koodi vaja, aga ta ei teadvat sellest midagi. Lõpuks ta vabandas ja tänas mind ette taha, ütles, et ma olen haruldane ja pani mu lennukis istuma kuhugi, kus pidi hea olema. No tore seegi, 12 tundi voiks toesti hea olla. Ja muidu on ka hea olla (rahvasummas haruldus :)