Ciudad de los platos

Nii nagu eile moetlesin, voetsin veel yhe oeoe :). Kunagine telegraafivaerk: oeoe.... Voei on parem lugeda kui numbreid kasutan? Andke teada?
San Sebastiani hostel on nunnu. Peremees ja -naine samuti. Nad arvavad, et Eesti asub T'sehhi korval ja tahavad mulle kylla tulla. Naeitasin neile kaardilt, kus Eesti paikneb, siis nende ind rauges veidike. Peremees on ylilobamokk. Voetan ka jutu yles ja tingin hinna 100 raha peale 120st. Pole probleemi, eriti kui mainin, et mu kolm soepra ka tingimata Taxcot kylastada soovivad, ja no loomulikult soovitan ma seda hosteli.
Tekkis kysimus (jaelle :), kas syya pizzat ja juua koervale yks oelu korralikus koertsis voei tuua poest burks ja osta yks pourgioelu ning juua see zocalos (meie raekoja plats. Igas linnas on oma zocalo) aera. Otsustasin viimase kasuks. Seda nimetatakse rottimiseks. Siis ma lihtsalt istusin keset vaeljakut, soein oma burksi, lonksasin oelut ja jaelgisin rahvast. Tunne oli ehtmañana. Maerkasin kyll, et mu jalakarvad olid pikaks kasvanud, aga see haeirinud mind yldse. No homme ka paeev.
Ma ei tea kui palju vaeljas kraade on, aga igal juhul sulas mu koti kyljetaskus olev pastakas yles. Naegin vaelja nagu koolitydruk ja kaesin ringi tindiste naeppudega... Peale burksidoosi ja yht oelut tahtsin maerjukest veel... ja kaesi oli ka vaja pesta. Suundusin terrassikoertsu, kus on VAADE. Tellisin paeikeseoelle ("Sol") ja jaeain nautima kahe mehhiklase elavat muusikat kitarri saatel. Kitarr on neil siin rahvuspill. Naeb veidi teistsugune vaelja kui meie kidra, on vaeiksem ja paksem. Ei tea, voeib-olla tulenevalt mehhiklase kehaehitusest. No ja lugu "Una rosa" on veenev. Lauljad kaeivad ringi ja panevad topsikese lauale. Yldiselt paneb iga laud sinna topsikesse miskit. Panin viis raha. Vist vaehe, aga nad jaeid rahule.
Koeik toolid, mis linnas ja koertsides asuvad, on raskest metallist. No rauamaak omast kaest. Ja toolid on toelised sepistatud imed.
Koervallauda oli tekkinud yks naeiste seltskond (11 naegu), kes koik loo "Mi corazon" ajal kaasa laulda yyrgasid. Selle peale otsustasin lahkuda. Aga pean ytlema, et rohkem mexico feelingut pole voeimalik tunda.
Alexander von Humboldt, kes oli koeva geograaf, on siin Taxcos tegija mees. Ta sattus siia, otsides tundmatuid taimi Mehhikos. Ja nyyd on majake, kus ta elas, muuseum - Casa Humboldt. Koeik info on hispaaniakeelne. Vot. Ei ole elu.
Otsin yles yhe maja, miski hotelli, kus pidi olema 40 m lai ja 6 m koerge mosaiiksein. Mosaiigifriik nagu ma olen. Selle leidmine oli ysna keerukas. Myyr asus hotelli restoranis, kuhu paeaeses laebi hotelli administratsiooni. Need kohe kysima, kuhu minek? Ja-jaa, 20 raha. Hea kyll. Myyril oli kujutatud yhte Taxco laehedal syndinud asteekide pealikku Cuauhtemoci ja veel mingit seltskonda. Mulle meeldis. Ehtsatest kividest, naturaalsetes toonides.
Tagasi linna soetsin kohaliku bussiga. Need on siin haesti tillud, nagu taksodki (taksodel on muide juhi koerval olev iste vaelja voetud. Tagumisele pingile mahub kaks inimest, no aeaermisel juhul kolm). Poernikbussi hind 3.50. No kui nyyd jutt hindadele laeks, siis kohalikul turul jalutades maerkasin, et lihahind on sama, mis Eestis. Arbuus ka sama hinnaga. Banaan seevastu 10 raha kilo eest. Voetsin kohe banaane, ja neid haesti vaeikesid. Mmmm... naemm. Inimesed vaeikesed, taenavad kitsad. Tundub, et linn mahub ka peopeale. Koeik on kuidagi kokkusurutud ja imearmas. Ja ikkagi elab siin 170 000 inimest. Uskumatu.
Ja muidugi hoebe, hoebe, hoebe - igal nurgal. No loomulikult ei suutnud ma moenedele ahvatlustele vastu panna. Ja millised mineraalid: obsidiaan, ahhaat, ametyst, fluoriit, kaltsiit, kvarts jne. Hull tahtmine on yks obsidiaanist cabeza (pea) koju vedada (vaeike pea, jumala oma, pidi oenne tooma :).