Eile koos teistega basseinikursusele minnes selgus, et mulle seda "lõbu" ei pakutagi. Kuna olen resort-kursusel osaleja või niisama üks kord katsetaja, siis lähen kohe ookeni. Aga siis alles kolmapäeval. Kuna elu on kulgeb siin reeglipäratult, siis lükkub enamus projekte edasi või tuleb midagi vahele jne. Võtsin siis ka ise aja maha (no aeg on siin tegelikult kogu aeg maha võetud) ja tegelesin mittemillegagi.
Täna hommikul olles väsinud eilsest mañanast, otsustasin üle vaadata läheduses asuva laguuni - laguna Manialtepec. Pille ja Edgar läksid ookeani oma esimesele sukeldumisele. Kusta vaevles õhtust saadik palavikuga hostelis (läheb homme. arvatavasti). Muide Edgar pidi oma vurrud maha ajama, sest basseiniharjutuste käigus vulises vesi vurruvahelt maski alla :). Habeme jättis alles.
Laguun asub Puerto Escondidost veidi eemal (ca 14 km). Buss sinna rallib iga poole tunni tagant ja transpordiga üldiselt probleeme polnud. Laguun on 6 km pikk, ümbritsetud mangroovidega ja täidetud mõne üksiku saarega. Ma olin ainus laguunikülastaja sel hetkel. Kohalik teenindaja Alberto vms (noor mehhiklane) oskas natuke inglise keelt ja meil oli üsna lõbus. Ta käib kord nädalas inglise keele kursusel Puertos ja näitas mulle oma kodutööd, mis talle teha anti. Täiesti kodune õpetaja tunne tuli :). Laguunile minekuks sai paati ja kajakki rentida. Kajakk oli odavam ja tundus turvalisem ning ma suundusin lainetesse. Alberto soovitas minna lähedal asuvale saarele, seal olevat palju linde. Jah, oli küll. Aga nad olid kartlikud ja ainult mõnest õnnestus mul miski foto jäädvustada. Enne minekut tutvustas ta mulle linnuraamatu abil saarel leiduvaid liike. Saarele jõudes olid muidugi kõik nimed kadunud. Suuri iguaane pidi olema lähedal asuvas mangroovitihnikus. Neid pilte näitas ta mulle ka. Üldiselt tundusin ma endale üsna koomiline ihuüksi kajakiga kuskil laguunil aerutamas (tegin seda muidu esimest korda, kanuutanud olen varem küll).
Laguunilt sain üsna vara tagasi. Kohalik turismitöötaja oli mulle hommikul Puerto turgu (Mercado de Benito Juarez) soovitanud. Olin vaatleja. Osta ei tahtnud nagu midagi. Keraamika on neil üsna omanäoline, aga ma ei hakka ju seljakotiga savipotte Eestisse tassima (kui siis mõne väikese vidina hiljem). Turg koosnes nagu ikka erinevatest soklitest või putkadest. Ainult et Mehhikos on tihtipeale selles putkas ka peale müüdava oma telekas, kust jookseb kohalik seebiseriaal. Kui kliente palju pole, siis peab ju oma päeva kuidagi sisustama. Ja igal putkal on oma elektrinäidik, mis asub turu keskosas seina peal. No seal seina peal on oma 200 näidikut koos. Ja üldse kõigil majadel asub ka elektrinäidik väljas maja seina peal.
Hosteli saabudes olid ka Edgar ja Pille sukeldumast tagasi. Edgaril oli suur sinine muljumisjälg ninal (kuskil allpool, sõõrmete vahel :), mulle ütles, et madu kiusas teda. Tegelikult oli mask tal miskit seal nina juures kokku pressinud ja nina ei pidanud survele vastu. Pillel oli paadisõidust süda paha. Aga muidu neile sukeldumine väidetavalt väga meeldis. Olevat triibulisi kalu näinud ja puha. No ma olen veel üsna skeptiline selles suhtes. Ootan ära kuidas Kustal homme läheb. Ise kavatsen veel päikest võtta ja laineid nautida. Kolmapäeval on arvatavasti viimane päev Vaikse ookeani ääres. Buss San Cristobal de la Casasesse (Chiapase osariigis Guatemaala piiri ääres) läheb õhtul. Sõit sinna kestab ca 12-13 tundi.
Hasta luego mi amigas!
No comments:
Post a Comment