San Cristobal

Oleme peale 12 tunnist bussisõitu kenasti kohal. Mereannid andsid endid mägiteel tunda. Hosteli leidsime väikese vaevaga. Bussijaamas nad reklaamivad hosteleid ja kui miski "nende" oma valid, saad sinna taksoga tasuta kohale. Me valisime esmalt ühe piltide järgi vinge ja 80 raha eest. Kohal selgus, et peame ikka rohkem maksma. Tekkis meiepoolne rahulolematus. Tahtsime ära minna. Hostelitüüp tahtis aga taksoraha tagasi. No Kusta vaidles mis kole, et see ebaaus (oligi ebaaus), me ei maksa midagi. Tüüp ei jätnud jonni, et taksoraha, taksoraha - 20 peesot jne. Pille siis maksis talle kümme. Edasi läksime jalgsi ja leidsime kohe teise hosteli. Kohaliku hõnguga. Minu arvates stiilne (teiste arvates vist urgas). Maksis ainult 60 raha. Nii odavas hostelis polegi me veel elanud.
Linnatuur möödus kohustuslikus korras meeldivalt. Esimese asjana ostsin endale laamavillast sõrmikud. Ka müts on siin vajalik. Jube külm on.
Õhtul läksime kõrtsu. Elav muusika. Saksofonimängija oli super. Kokteilid odavad ja head. Margarita on kujunenud lemmikuks. Meeleolu siinsetes pub-klubides on vaba ja vahetu. Tants tuleb iseenesest.

Haigustest on vist burritod võitu saanud. Ootan ise huviga, kuna miskit külge hakkab.
Unistame muuhulgas eesti kartulitest ja hakklihakastest. Kõht kannantab siinset toitu väga piiri peal. Edgaril on kõige hullem. Juba kala praelõhn ajab talle judinad selga j sõõrmd puhevile.
Nagu juba mainisin armas linn. Väga indiaanlasi täis :) Üldse elab Chiapase osariigis ca miljon indiaanlast. Enamasti mayade järeltulijad. Kõik suht väikest kasvu ja jässakad.
Gojko Miticit ei ole. Ei ole sihvakust, pikki juukseid, kotkanina ega karmi pilku :). Kurb. Käisime veel igaks juhuks ka kohalikes indiaanikülades (Chamula ja Zinacantan), mis jäävad ca 20 km kaugusele. Sõitsime sinna collectivoga (minibuss). Rall mägiteel 9 peeso eest.
Indiaanikülad on iseenesest nagu turistidele mõeldud. Müüakse igasugust träna. Kuid pildistada eriti ei või. Pille tahtis kohalikku turumelu pildistama hakata, kuid müüja viskas teda lillekontsuga (see konts tabas siiski mind) ja oli väga kuri.
Homme sõidame edasi Palenque.
Kurr.

Krabi

Ma ei läinud sukelduma. Ei tahtnud. Võib muidugi ka õelda, et jänes oli püksis (Pille sõnu kasutades). Aga eile rannal pikutades sibas üks keskmist kasvu krabi üle mu varvaste ja teise istusin lihtsalt laiaks. Kõhe. Pidin isegi oma pikutamiskohta vahetama. Täna olin sootuks päikesevarju all ja lamamistooli peal (lamamistooli all turvasid mind ka kaks kohalikku kodutut koera). Kindlam. Mõelge, keda seal vee all veel kohata võib. Igatahes kangelasburritod lõpetasid oma sukeldumiskursuse ära. Test oli excellent ning hambad jäid ka kõigil suhu. Tähistasime seda merevähkide ja teiste veeelukatega.
Edasi San Cristobal de la Casasse. Adios Vaikne ookean. Selleks korraks. Kallid kõigile.

Mañana

Eile koos teistega basseinikursusele minnes selgus, et mulle seda "lõbu" ei pakutagi. Kuna olen resort-kursusel osaleja või niisama üks kord katsetaja, siis lähen kohe ookeni. Aga siis alles kolmapäeval. Kuna elu on kulgeb siin reeglipäratult, siis lükkub enamus projekte edasi või tuleb midagi vahele jne. Võtsin siis ka ise aja maha (no aeg on siin tegelikult kogu aeg maha võetud) ja tegelesin mittemillegagi.
Täna hommikul olles väsinud eilsest mañanast, otsustasin üle vaadata läheduses asuva laguuni - laguna Manialtepec. Pille ja Edgar läksid ookeani oma esimesele sukeldumisele. Kusta vaevles õhtust saadik palavikuga hostelis (läheb homme. arvatavasti). Muide Edgar pidi oma vurrud maha ajama, sest basseiniharjutuste käigus vulises vesi vurruvahelt maski alla :). Habeme jättis alles.
Laguun asub Puerto Escondidost veidi eemal (ca 14 km). Buss sinna rallib iga poole tunni tagant ja transpordiga üldiselt probleeme polnud. Laguun on 6 km pikk, ümbritsetud mangroovidega ja täidetud mõne üksiku saarega. Ma olin ainus laguunikülastaja sel hetkel. Kohalik teenindaja Alberto vms (noor mehhiklane) oskas natuke inglise keelt ja meil oli üsna lõbus. Ta käib kord nädalas inglise keele kursusel Puertos ja näitas mulle oma kodutööd, mis talle teha anti. Täiesti kodune õpetaja tunne tuli :). Laguunile minekuks sai paati ja kajakki rentida. Kajakk oli odavam ja tundus turvalisem ning ma suundusin lainetesse. Alberto soovitas minna lähedal asuvale saarele, seal olevat palju linde. Jah, oli küll. Aga nad olid kartlikud ja ainult mõnest õnnestus mul miski foto jäädvustada. Enne minekut tutvustas ta mulle linnuraamatu abil saarel leiduvaid liike. Saarele jõudes olid muidugi kõik nimed kadunud. Suuri iguaane pidi olema lähedal asuvas mangroovitihnikus. Neid pilte näitas ta mulle ka. Üldiselt tundusin ma endale üsna koomiline ihuüksi kajakiga kuskil laguunil aerutamas (tegin seda muidu esimest korda, kanuutanud olen varem küll).
Laguunilt sain üsna vara tagasi. Kohalik turismitöötaja oli mulle hommikul Puerto turgu (Mercado de Benito Juarez) soovitanud. Olin vaatleja. Osta ei tahtnud nagu midagi. Keraamika on neil üsna omanäoline, aga ma ei hakka ju seljakotiga savipotte Eestisse tassima (kui siis mõne väikese vidina hiljem). Turg koosnes nagu ikka erinevatest soklitest või putkadest. Ainult et Mehhikos on tihtipeale selles putkas ka peale müüdava oma telekas, kust jookseb kohalik seebiseriaal. Kui kliente palju pole, siis peab ju oma päeva kuidagi sisustama. Ja igal putkal on oma elektrinäidik, mis asub turu keskosas seina peal. No seal seina peal on oma 200 näidikut koos. Ja üldse kõigil majadel asub ka elektrinäidik väljas maja seina peal.
Hosteli saabudes olid ka Edgar ja Pille sukeldumast tagasi. Edgaril oli suur sinine muljumisjälg ninal (kuskil allpool, sõõrmete vahel :), mulle ütles, et madu kiusas teda. Tegelikult oli mask tal miskit seal nina juures kokku pressinud ja nina ei pidanud survele vastu. Pillel oli paadisõidust süda paha. Aga muidu neile sukeldumine väidetavalt väga meeldis. Olevat triibulisi kalu näinud ja puha. No ma olen veel üsna skeptiline selles suhtes. Ootan ära kuidas Kustal homme läheb. Ise kavatsen veel päikest võtta ja laineid nautida. Kolmapäeval on arvatavasti viimane päev Vaikse ookeani ääres. Buss San Cristobal de la Casasesse (Chiapase osariigis Guatemaala piiri ääres) läheb õhtul. Sõit sinna kestab ca 12-13 tundi.
Hasta luego mi amigas!

Sukeldumine?

Täna hommikul (tegelikult juba eile hommikul siis, olen yhe päeva maas. Siin hostelis on ainult yks arvuti meeletu kamba peale) tegime ise süüa. Kaerahelbeputru. Nämm.
Edasi meeletult päikesekreemi ja vamos a la playa! Ega kaua muidugi ei kannatanud olla. Päike ei andnud armu (kohalik briis seevastu veidi leevendas). Väike sulla ja tagasi hosteli. Edgar jäi veel varju alla filosofeerima. õhtuks oli ta ennast toore shnitsli võrvi filosofeerinud. Ilmselt on tal elu lõpuni suspede triip peale tätoveeritud.
Meie hosteli vahetus läheduses asub koht, kus pakutakse sukeldumiskursust. Kusta on kindlasti eelmises elus sukelduja olnud. See ilme, millega ta teisi veenis, et tuleb minna!, on kirjeldamatu.
Kursus kestab kolm või neli päeva (ilmselt oleneb andekusest). No mina pole kunagi eriti vee alla tahtnud minna. Miskit paberit ma kindlasti ei vaja. Võimalus on teha basseinitripp koos teistega ning esmaspäeval üks kord ookeani laskuda (ca 15 m sygavusele, teised käivad kokku neli korda - kahel hommikul 2 x). Ma veel juurdlen selle üle. Aega on paar tundi. Kustal on teooriaraamat (nemad peavad tunnistuse saamiseks lõpus testi tegema), mida ta igal hetkel dikteerib: a la iga meetri järel tuleb tasakaalustada (teha nägusid, puhuda ninna, neelatada), vastasel juhul lõhkevad kõrvatrumlid. Hambad võivad valutama hakata." Ja nii edasi. Pillel on juba hirm oma kikide pärast (nimelt enne trippi sai ta võrgutrennis obaduse vastu esihambaid. Need on tal nüüd ehku peal suus). Siis veel läätsede mure. Kas minna nendega või ilma? Kui ilma, siis ilmselt vastutulevat haid ei märka jne. Kõik väga rasked ksimused :)
See sukeldumisteooria ajab juhtme nii kokku, et lähme õhtul klubisse. Seekord läheb Kusta varem magama. No õpetaja roll pole kunagi kerge kanda. Öösel linnas jalutamine on elamusterohke. Igal vähegi rahvarohkemal ristmikul on väljas politseipatrull vähemalt kymne mehega + 2 dshiipi. Igalyhel neist on kiivrid (siukesed nagu vanades saksa vms sõjafilmides) peas ja käes on neil mehest endast suurem automaat. Nunuuh.
Paetänaval oli mitmeid klubisid. Tasuta sissepääs. Igas erinev muusika (hip-hop, latiino, midagi Pink Floydi sõpradele jne). Kõige sümpaatsem tundus koht, kus piljardilaud. Vähemalt Edgarile, sest ta läks kohe kohalike gurudega mängima. Ja mängis päris hästi - viis palli järjest "korvi". Pole paha. Ta partneriks oli mehhiklasest hipi (meldiva välimusega :) noor heledate juustega tüüp, kes polnud üldse mehhiklase moodi. Ilmselgelt piljardikuningas.). Meie Pillega samal ajal vestlesime kohalikega, tõrjusime kohalikke, sekka tantsisime, jõime väikese koksi ja nautisime piljardit. Kell kolm juba hostelis tagasi.
Hasta luego!

Puerto Escondido

Sõit laabus. Bussijuht(juhid) rallis mägedes. Aga nii on neil see ette nähtud. Kohale tuleb jõuda. Muidu ilmselt kestaks sõit 2 nädalat. Uni oli hea. Sai ennast kahe tooli peale kerra tõmmata. Tualettruum korralik. Otse meie selja taga. Istusime Pillega bussi tagumises otsas (Kusta ja Edgar eespool). Pillele tualeti asend sobis. Tal oli seal vaja yhtelugu käia. Oli teine endale kuskilt miski kahtlase tõve hankinud.
Puerto Escondido kliima on hoopis teistsugune kui Mexico Citys (arvata on, vahemaa + rannik). Nahk on pidev aeg märg. Aga seevastu ookean, lained, päike.
Asume hostelis nimega Mayflower. Siin on uskumatuslt palju erinevat rahvast (rootslased, inglased jne). Lõpuks ometi ilusad inimesed. Mehhiklased on lihtsalt omapärased (yhte-kahte kena meest-naist olen vist näinud ka). Hostelis asume nö katusekorrusel. Ainult meie neljane tuba paikneb seal. Toa ees on suur balkon, kus õhtuti toimub rahvaste kogunemine. Päeval on seal suht rahulik. Ainult meie päralt. Voodikoht toas maksab 100 peesot. Väga normaalne hind. Ei tea veel kauaks me siia jääme. Tahaks päikest nautida, ja ookeani. Lisaks peaks Pille terveks saama (ka Edgar oli haige, aga temal kestis nõrkus ainult päeva).
Eile lõsutasime Kustaga rannas ja käisime ookeanis ujumas. Ujumiseks ei saa seda muidugi nimetada, sest lained veavad sind edasi-tagasi. Rannalt tagasi suunduv laine kiskus meeletu jõuga ookeani poole. Ookeanilaine viskas jälle kaldasse. Vahva. Lõpuks välja jõudes oled üleni liivane ja soolane. Mul jäid läätsed silma ja oli selline tunne, et neid pole võimalik kunagi enam kätte saada. Nad olid soolaga lihtsalt silmamuna kylge kleepunud. Ja see liiv ei tule maha, ainult suure survega vee all pestes. Olime Kustaga ysna liivaskulptuuride sarnased kui hosteli poole loivasime.
Rannal kohta, kus riideid vahetada pole. Tuleb kohapeal hakkama saada. Ysna keeruline. Yks mehhiklane pakkus abi. Keeldusin viisakalt (a la go home).
Rannas on palju kohvikuid. Leidime lõpuks koha, kus pakuti mojitosid. Tellisime. No ei maitsenud mulle. Purustatud mint jäi hammaste vahele ja yldse oli see jook liiga lääge. Ei tea, mis nad sinna veel lisanud olid. Võtsin lisaks ühe Margarita (jook tequilaga, lisandiks meeletult laimimahla). See maitses hea. Kokteilihind 35.- (läbivalt hindades kinni olles :).
Hilja õhtul varustasime endid kohalikust supermarketist suurema hulga söögi ja joogiga. Kodutoidu isu tuli (puder, makad lihaga jne). Supermarket oli vinge. Väga suur valik. Võtsime igast valdkonnast midagi.
Kui olime varutuga hostelis tagasi ning esimesed juustuviilud lõigatud ja kokteilid valmis, hakkas meie balkonile rahvast voorima. Kyll neil inglastel jätkub alles juttu. Meist väga välja ei tehtud. Balkonil asus ka miski kummis piljardilaud, ilma varustuseta. Edgar otsustas kysima minna, kas me seda mängida saame. Hostelimees ei olnud alguses muhvigi aru saanud, mida talt taheti. Edgar joonistas siis paberile piljardilaua ja pallid jms. Hoopis teine lugu. Loosisime paarid (kuna mina olen eriti algaja, siis mõistagi polnud ma eriti soositud paariline). Sattusin Edgariga mängima. Isegi mõni minu sihitud pall veeres auku. Ja Edgar õpetas hästi. Tore mäng. Võitsime 2:1.
Öörahu hostelis algab kell 23.00. See tähendab vaikust. Hostelimees lõi balkonilt kamba laiali ja meie Pillega läksime magama. Kusta ja Edgar pittu. Nad olevat käinud viies erinevas klubis. Ja enamasti olevat seal olnud ainult mehhiklased.

Puebla

Linn. 1,7 miljonit elanikku. Mitte midagi erilist. Tahtsime kylastada Africam safarit, mis linna lähedal. No Mexicam safarit polnud esialgu kuskilt võtta. Bussiekskursioon loomade keskel. Ysna vahva, vähemalt oli loomadel seal ruumi ja nad tundsid endid ysna mõnusalt. Pildistasime meeletult. Kogu see kamm kestis kokku ca 4 tundi. Pueblasse enam edasi ei tahtnud jääda. Kiskus mere äärde. Otsustatud. Pilet Puerto Escondidosse maksis ysna - 644.-.

Sõit kestab 15 tundi. Hullem kui lennukiga. V2ljume 19.40. Arvutage ise kuna kohale j6uame. Vähemalt hosteli arvelt hoiame kokku ja hommikul juba ookean! Ega siis midagi, head reisi meile.

Teotihuacan

Hommikul yles ja muuseumi. Frida Kahlo seekord. Edasi Teotihuacan - koht, kus paiknevad jumalatele ja kuningatele rajatud pyramiidid. Asuvad linnast tunnisõidu kaugusel.
Tellisime koos sakslase, ameeriklase ja austraallasega giiditeenuse. Et mis värk nende püramiididega ikka oli. Minu saksakeelses reiseführeris oli kirjas, et siiamaani pole teada, kes need püramiidid püstitas. Giidi seletuse kohaselt olevat need olmeegid olnud. Ei tea. Rekonstruktsioon on muidugi võimas (originaalist on säilinud ainult ca15%).
Ronisime nii päikese- kui kuupüramiidi otsa. Ilm oli vapustav. Õlled olid kaasas, samuti papaya.
Õhtuks jõudsime linna tagasi. Papayast jäi väheks. Sõime kesklinna enam-vähem söögikohas igaüks eri rooga. Pillele trehvas k6ige vyrtsikam.
Õhtul kõrtsis ei läinud tal paremini. Oma mezcali (miski jubeda maitsega tequila moodi 40% jook, mida tarbitakse koos laimi ja soolaga ning peale juuakse teravalt pipardatud tomatipyreed) ajas ta ymber, yritades siis kiirelt kõrrega laualt viimast tõmmata. Kelner nägi ja tõi talle uue joogi. Maksma pidi mõlema eest.
Vino de tinto a la Mexico oli tavaline.

Alfonso ja Juan

Xochimilcosse saab minna Tasquena bussipaetusest rongiga. Rongipilet maksab samuti 2 peesot. Sõiduk ise on puhas ja korralik. Lõpp-peatusesse ta kahjuks ei sõida, sest seda remonditakse. Aga inimesi, kes ilma kysimata sihtkoha kätte näitavad, on palju. Tahan minna Jardin Flotantesesse, kus pidi olema aed lilledega, palju kanaleid ka mahe muusika (mariachi-kapell). Kohal selgus, miks nii varmalt teed juhatatakse - paadis6it maksis 200 peesot ca tund aega. Hullumeelsus..., sest need paadid n2gid välja ysna jubedad. Mehed seal sees polnud paremad ja vesi haises, mis kole. Nad olid muidugi pettunud, et ma nende poolt pakutava hylgan... Ma siis jalutasin seal kaldal veidi ja tegin pilte ja mõtlesin väikese eine võtta. Nähtavasti on mu haistmismeel peale bussisõitu Tacxosse veits koomale tõmbunud, sest värske värvi lõhna tundsin alles siis, kui olin toolile istunud. Õnneks oli värvitud ainult tooli seljatugi ja jalad :). Püksid olid külgedelt veits punased, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Otsustasin minna Coyoacani ja meile toa bronnida. Burritod ju saabuvad õhtul, siis on tore kui neil mõnus pesa ees ootamas.
Tee peale jäi Mercado (turg), grandioso, arvan, et Nõo asula suurune. Yks myyja pakkus mulle kõiki senitundmatuid puuvilju proovida. Nimetas nimesid, mida ei mäleta, aga maitselt olid nad lääged ja kippusid suulakke kinni jääma. Ostsin kolm banaani ja kolm mandariini.
Bussijaamast hosteli otsustasin minna taksoga. Systeem töötab neil vahvasti. Arve ei tasuta taksojuhile, vaid taksokassapidajale bussijaamas. Ytled koha, kuhu tahad sõita, maksad selle eest ning saad vastu tšeki, mille annad kontrollile väravas ning tema suunab sind taksole. Taksojuhi nimi oli Alfonso. Ta viis mind kenasti kohale ja me vestlesime ka. Hispaania keeles. No oskan ilmselt kolm lauset selles keeles, aga jutt sujus. Ta kysis muuhulgas, mida ma hiljem teen. Soovisin loomaaeda minna, metrooga. Oi ei, metroo ei ole hea mõte, ta viib mu ise kohale. Selle paele, et ma ei taha maksta taksosõidu eest ja et mulle metroo sobib, soostus ta mind tasuta kohale viima. No miks mitte. Autoaknast linna ma polnudki veel näinud. Loomaaed oli muide suletud (neil on siin esmaspäeviti kõik muuseumid jms suletud).
Burritode tulekuni oli veel aega. Ok, universidad. Metroopeatusest väljudes leidsin end miskisest turuplatsist. Universidadi ei kusagil . Ysna juhmi näoga jõllitasin kohalikku kaarti kui juurde astus Juan. Tal oli lihtsalt aega ja ta tahtis mulle ylikoolilinnakut näidata (ja inglise keelt praktiseerida). No mis sa oskad öelda. Linnak laiutas 20 km2-l ning peahoonete juurde viis tasuta buss. Ilma Juanita olnuks ma ilmselt plindris. Kui kõik vahvad majad pildistatud (igal majal oli seinamaal... võimas), sekka ajalugu räägitud, tegime väikese kohvipausi. Bueno. Jutu sees tundsin huvi, palju mehhiklase keskmine palk pealinnas on. Ta ei osanud täpselt öelda, avalikustas aga oma tasu, mis on 5500 peesot kuus. Ta töötab ametnikuna Mehhiko kõige kõrgemas hoones (Torre Mayor). Seda ta rõhutas. Aga vaesemad inimesed pidid teenima 50 peesot päev.
Burritodele vastu minnes avastasin tõiga, millest olin ka kusagilt lugenud. Nimelt metroos on paar-kolm vagunit eraldatud ainult naistele. Senjoriitad ei olnud nõus meestega yhes vagunis olema, sest tundsid endid ahistatuna.
Burritod olid juba ootamas kui kohale jõudsin. Väike hilinemine ja närvikõdi, aga ma polnud arvestanud, et lennujaama minek nii tohutult aega võtab. Lennujaamast linna saab märksa kiiremini.
Päeva lõpetas õlu ja muljetevahetus kohalikus kõrtsis Pizzarro (imelik).

Burritod on Kristi alias Kusta, Edgar ja Pille (mina ka)

Ciudad de los platos

Nii nagu eile moetlesin, voetsin veel yhe oeoe :). Kunagine telegraafivaerk: oeoe.... Voei on parem lugeda kui numbreid kasutan? Andke teada?
San Sebastiani hostel on nunnu. Peremees ja -naine samuti. Nad arvavad, et Eesti asub T'sehhi korval ja tahavad mulle kylla tulla. Naeitasin neile kaardilt, kus Eesti paikneb, siis nende ind rauges veidike. Peremees on ylilobamokk. Voetan ka jutu yles ja tingin hinna 100 raha peale 120st. Pole probleemi, eriti kui mainin, et mu kolm soepra ka tingimata Taxcot kylastada soovivad, ja no loomulikult soovitan ma seda hosteli.
Tekkis kysimus (jaelle :), kas syya pizzat ja juua koervale yks oelu korralikus koertsis voei tuua poest burks ja osta yks pourgioelu ning juua see zocalos (meie raekoja plats. Igas linnas on oma zocalo) aera. Otsustasin viimase kasuks. Seda nimetatakse rottimiseks. Siis ma lihtsalt istusin keset vaeljakut, soein oma burksi, lonksasin oelut ja jaelgisin rahvast. Tunne oli ehtmañana. Maerkasin kyll, et mu jalakarvad olid pikaks kasvanud, aga see haeirinud mind yldse. No homme ka paeev.
Ma ei tea kui palju vaeljas kraade on, aga igal juhul sulas mu koti kyljetaskus olev pastakas yles. Naegin vaelja nagu koolitydruk ja kaesin ringi tindiste naeppudega... Peale burksidoosi ja yht oelut tahtsin maerjukest veel... ja kaesi oli ka vaja pesta. Suundusin terrassikoertsu, kus on VAADE. Tellisin paeikeseoelle ("Sol") ja jaeain nautima kahe mehhiklase elavat muusikat kitarri saatel. Kitarr on neil siin rahvuspill. Naeb veidi teistsugune vaelja kui meie kidra, on vaeiksem ja paksem. Ei tea, voeib-olla tulenevalt mehhiklase kehaehitusest. No ja lugu "Una rosa" on veenev. Lauljad kaeivad ringi ja panevad topsikese lauale. Yldiselt paneb iga laud sinna topsikesse miskit. Panin viis raha. Vist vaehe, aga nad jaeid rahule.
Koeik toolid, mis linnas ja koertsides asuvad, on raskest metallist. No rauamaak omast kaest. Ja toolid on toelised sepistatud imed.
Koervallauda oli tekkinud yks naeiste seltskond (11 naegu), kes koik loo "Mi corazon" ajal kaasa laulda yyrgasid. Selle peale otsustasin lahkuda. Aga pean ytlema, et rohkem mexico feelingut pole voeimalik tunda.
Alexander von Humboldt, kes oli koeva geograaf, on siin Taxcos tegija mees. Ta sattus siia, otsides tundmatuid taimi Mehhikos. Ja nyyd on majake, kus ta elas, muuseum - Casa Humboldt. Koeik info on hispaaniakeelne. Vot. Ei ole elu.
Otsin yles yhe maja, miski hotelli, kus pidi olema 40 m lai ja 6 m koerge mosaiiksein. Mosaiigifriik nagu ma olen. Selle leidmine oli ysna keerukas. Myyr asus hotelli restoranis, kuhu paeaeses laebi hotelli administratsiooni. Need kohe kysima, kuhu minek? Ja-jaa, 20 raha. Hea kyll. Myyril oli kujutatud yhte Taxco laehedal syndinud asteekide pealikku Cuauhtemoci ja veel mingit seltskonda. Mulle meeldis. Ehtsatest kividest, naturaalsetes toonides.
Tagasi linna soetsin kohaliku bussiga. Need on siin haesti tillud, nagu taksodki (taksodel on muide juhi koerval olev iste vaelja voetud. Tagumisele pingile mahub kaks inimest, no aeaermisel juhul kolm). Poernikbussi hind 3.50. No kui nyyd jutt hindadele laeks, siis kohalikul turul jalutades maerkasin, et lihahind on sama, mis Eestis. Arbuus ka sama hinnaga. Banaan seevastu 10 raha kilo eest. Voetsin kohe banaane, ja neid haesti vaeikesid. Mmmm... naemm. Inimesed vaeikesed, taenavad kitsad. Tundub, et linn mahub ka peopeale. Koeik on kuidagi kokkusurutud ja imearmas. Ja ikkagi elab siin 170 000 inimest. Uskumatu.
Ja muidugi hoebe, hoebe, hoebe - igal nurgal. No loomulikult ei suutnud ma moenedele ahvatlustele vastu panna. Ja millised mineraalid: obsidiaan, ahhaat, ametyst, fluoriit, kaltsiit, kvarts jne. Hull tahtmine on yks obsidiaanist cabeza (pea) koju vedada (vaeike pea, jumala oma, pidi oenne tooma :).

Taxco

Alustame rahast :). Reis Taxcosse maksab 116 peesot. Bussi ees on kontroll, kes kõigile käe nende kottidesse topib :), seal veidike sobrab, ja kui rahule jääb, siis bussi laseb . Suured seljakotid sildistatakse hoolega ja pannakse pagasiruumi. Vinge. Bussi ukse kõrval (tänaval) on lauake, kus peal söödav-joodav bussi kaasa võtmiseks. Tasuta. Sõiduk on Volvo, lux variant, väga mugav, aga paksult rahvast täis. Buss peaks väljuma kell 13.00, aga nagu ikka väike viivitus pidi siin asja juurde kuuluma. Bussisõit ise on karm. Minu kõrval istub tädi, kes on endale terve pudelitäie odööri pähe kallanud. Siis veel telekas, ok... filmid on enam-vähem, aga neid ei saa vaadata, sest heli on põhjas. Seda pole võimalik kirjeldada. Lärm, hais, mägedes kiigutav tee. Enamus mu meeli on halvatud, ainult aknast paistev silmailu suutis mind veel elusana hoida. Yleyldse on Mehhiko märksõna lärm. Metroos karjuvad inimesed, kes plaate myyvad - see tymps, mida nad pakuvad on põhja keeratud. Igatahes kõrvatroppe on vaja.
Bussist väljun ysna rohelisena. Vaehemalt on soe, 23 kraadi ja päike paistab. Kitsad tänavad yles-alla. Autode vahelt ei mahu siilisabagi läbi . Laupaev e turupaev. Tohutu mass rahvast, aga ometi tundub, et siia ma jään kaheks päevaks. Bussi ma niipea ei istu. Pean ennast enne varustama teatavate tarvetega. Hosteli leidin hõlpsasti. Mees muidugi ajas silmad punni, et yksi ja niimoodi. Et nojah, tal yks voodi on veel. Olen siis yhes toas koos kahe taanlasega. Nemad pidid homme igatahes lahkuma. Korraks nägin neid, aga ega ma vestelda täna kyll ei viitsi. Silkasin hoopis hõbedaturule ja leidsin paar asjakest Mannile ja Paulale. Ytleme nii, et odav osta siit pole.
Homme vaatan linna yle, siis on veits rahulikum.

Laupäev

Raske on otsustada, kas minna täna hõbedalinna Taxcosse või jääda veel yheks päevaks siia lummavasse paika. Burritod jõuavad siia juba esmaspäva õhtul. Nii, et palju aega tegelikult enam pole. Ja käia tahan veel Xochimilco ja Coyoacani linnaosades. No igal juhul lähen segaste tunnetega kohta otsima, kus väike desayuno votta. Astun yhte suvalisse sisse, no välimuselt keskmine, mitte väga peen koht. Ettekandja on rahvuslikult riietatud ja valdab vabalt inglise keelt. Kysib, kas ma tahan coffe con leche (kohv piimaga) mexicana o americana. Jeerum, tahan lihtsalt kohvi. Siis tuuakse mulle kaks alumiiniumpotti, yhes kuum piim ja teises kohvi. Sellest jätkub mulle kolme suure tassi jaoks. No siis veel omlett seentega ja mahl. Arve 100.- Ilmselgelt palju. Otsustan Taxcosse minna :).

Zocalo

Zocalo on avar :). Katedraal, mis platsi ääres laiutab, samuti hiiglaslik ja väga kaunis. Põhiosa on ehitatud indiaanipühamu Templo Mayor kividest. Templo Mayor varemed on samuti kiriku kõrval. Eraldatud taraga, sissepääs piletiga. Otsustasin seekord veel proovida oma Teacher kaarti, ja seekord läks läbi. Varemed ja sinna juurde kuuluv muuseum on igati tähelepanuväärne. Veetsin seal üsna kaua aega. Zocalo ise oli tehtud müügiplatsiks, ja müüdi ainult raamatuid. Suurtes valgetes telkides. Kujutlege ette - tohutu plats raamatutega. Ilmselt oli sal miski mess vms.
Edasi läbi Almeda pargi jalutades on näha ilmselgeid maavärinate jälgi - paljud kiviplaadid on räigelt lohki rebitud.

Lõhn, mis oli mu hosteli juures, on kesklinnast kadunud, asendunud uue, senitundmatu aroomiga. Sõin poolkogemata kolmepeesoseid rupskeid ja sain lõhna jälile - ilmselt mingi maitseaine. Väga omapärane lõhn (loe mittemeeldiv). Kesklinn on ilus, puhas.

Astusin juhuslikult ühte poodi, kus põhitoodangu kõrval müüdi halloweeni kraami, ja suurtes hunnikutes. Ilmselt on see püha siin väga trendikas. Ka kuused on juba müügil.
Tequila hinnad algavad 80 rahast, enamasti ikka sellised, mis head vaelja naevad on 200.-
Valik on tohutu. Kes tequila asjatundja on, siis palun soovitage, milline osta. Olen ise nõrk selles küsimuses. Ostsin muuhulgas adapteri (30 raha). Jeerum, no küll mulle meeldib alles rahast rääkida.

Kuna kell oli alles viis ja hirmsati tahtsin veel üht muuseumi külastada, siis valisin Museo de Antropologia. Sest see oli kõige kauem avatud. Kohapeal selgus, et tegelikult kulub selle külastamiseks vähemalt pool päva kui mitte päev. Ilmselt lähen sinna tagasi. Sest tundub, et see on maailma võimsam muuseum (nii oli ka kuskil infolehel kirjas). Millised indiaanikülad ja skulptuurid ja ohhh...

Selliste muljetega paeva lopus on raske hakkama saada, võtsin poest ühe õlle ja kobisin hosteli.

Ciudad de Mexico

No on linn. Kui keegi on Krimmis või Ukrainas (Lvov) käinud, siis see siin meenutab veidi neid kohti. Ainult muidugi kolossaalsem. Igal pool pakutakse kõike mida pakkuda annab (taksot, plaate, elavat muusikat). Lennujaamast tulin metrooga linna. Jätkan hiljem :). Putka suletakse.

Eilne mulje pimedas, et siin on nagu Krimm vms, oli petlik. Siin on viiekordne Krimm, vähemalt minu hosteli ümbruses, mis on linnast suht 10 minutit. Uriinilehk, rämps maas, magavad kodutud jne. Aga sellegipoolest on kõik rõõmsad, ütlevad vahvasti hola! vastutulles, ja mingit tunnet kyll ei ole, et kohe veetakse kangi alla ja virutatakse nuiaga pähe. Elu on lihtsalt selline...

Hostelit bronnides arvestasin ka hommikuse desayunoga, aga ei miskit. Ehk oligi tore, veidi jalutades leidsin kohviku, mis sarnanes kunagise Võru-Vaba tänava nurgakohvikuga. Selline kodune tunne tuli. Vaatamata sellele, et oli varajane hommikutund, pidas seal yks Mehhiko pere sünnipävapidu. Ei puudunud ka mehhikopärane sünnipävalaul. Vahva-vahva.

Vihma sajab. Mõnus soe vihm. Lokk on garanteeritud. Põikasin korraks sisse kohalikku ärisse. Hinnad on enam-vähem samad, v.a. kohvi, mille saab 5 raha eest ning a la statoli kabanossi saab 12 rahaga.

Museo de Belles ostsin 30 raha eest pileti. Näitasin küll oma ITICut, aga neil loeb soodustus ainult kohalikele. Einoh, 30 iseenesest pole ju suur raha. Aga ikkagi, mis mõttetu ITIC :).
Muuseumis palju marmorit. Ilusad pildid: Diego Rivera, tohutult fotosid Antonieta Rivas Mercadost (uups, pean vaatama, kes see on). Siis on veel mõned Renoiri, Kandinsky, Picasso jt teosed. Kahjuks inf ainult hispaaniakeelne.
Külastajate hulgas on palju erinevaid õpilaste gruppe, kellel on eranditult sama riietus - kirsipunane dress, ilmselt selline on nende koolivorm.
Tänavalt kostub sisse müra. Nimelt protesteeritakse järjekordselt millegi või kellegi vastu. Rahvasumm on meeletu. Liiklus seisab.

Raamatupoed on siin lahedad. Hispaaniakeelsed lasteraamatud. Nämm. Motlesin ühe keelepraktikaks osta, aga tundus raske kaasas kanda, seega lugesin sealsamas. Sisu lihtne, traktorid, lambad jne. Sain teada, et Pavo tähendab kalkunit hispaania keeles.

Zocalo. Punase väljaku järel suuruselt teine platsike. Väsisin aera :). Homme jätkan.

Minemine

Esimene check-in on läbi. Laen kohvikus telefoni ja putitan oma sisikonda. Tartu-Riia Ecolines on buss, kus võib vabalt mitmeks tükiks jaguneda. Vana-Võidu limusiin on selle kõrval lux klass. Tualett avas ennast ainult valitud nägudele (mulle mitte). Üks tädi jäi sinna sootuks kinni - aitasime siis teda ühe venelannast kaasreisijaga. Meie toetus oli formaalne, sest ust me lahti ei saanud. Ehtvenelasest bussijuht pidi siis bussi kiirteel (enne Riiat) kinni pidama ja vandus tulist kurja. Muidugi avanes uks seejärel nagu iseenesest.

Riia bussijaamast lennujaama sõit oli juba palju toredam. Liin nr 22 oli endiselt olemas (see viib bussijaama eest suht kiiresti lennujaama). Bussipileti hind oli võrreldes eelmise aastaga tõusnud 20-lt santiimilt 40-le (siiski üliodav variant võrreldes taksoga). JA KONDUKTOR oli alles! Väga armas memm.

Frankfurt-Hahnis sajab. Unine ja kole. Ootamine, et Madriidi lennule saaks, võtab miljon aastat. Arvan, et selle ajaga sain hispaania keele peaaegu selgeks :).

Madriid. Soeeee. Ilmselt hetkel soojem kui kusagil mujal. Nii tundub mulle :). Magan hostelis, aken on lahti, aga ikka on palav. Nüüd muidugi enam ei maga, kirjutan teile ja kohe lähen võtan yhe desayuno (tillu kohvi koos miskiga, eks paisatb). Selles odavas hostelis (15 euri) on breakfest included. Samuti voodipesu, mis mid üllatas, sest Barcelona hostelites polnud ei pesu ega hommikueinet (hind sama ja kallimgi).

Mexico City lend läheb 14.10. Lahkun varakult, sest see Baraja oli üpris üüratu. Kallistan teid kõiki.

Madriidi metroos muidu peaaegu kõik naised loevad raamatuid ja mehed on kaunites ülikondades ja lõhnastatud ning mõtisklevad (vahivad lihtsalt ringi) niisama.

Jätkan Barajase lennujaamast. Check-in jätab juba Mehhiko mulje. Sabas olid sellised näod nagu neid seebikates näha saab. Primera klassis seisid kaunid naised, kaetud pärlite ja klambritega. Soeng uskumatu viimistlusega. Nad meenutavad natuke vene naisi, ainult et blondi ei hakka silma. Vanemad härrasmehed on eranditult filmi "Must kass, valge kass" vanaisad ja tema sõbrad (ehk tema rikas sober).

Mind teenindav naine check-innis polnud midagi kuulnud Eestist. Pool sajandit otsis ta taga kohta, mis kinnitaks, et eestlane saab Mehhikosse ilma viisata. Lõpuks aitas teda kõrvalolev meesteenindaja. Veel pidin ma igaks juhuks suurelt TALLINN kirjutama, sest tal olevat Eesti pealinna koodi vaja, aga ta ei teadvat sellest midagi. Lõpuks ta vabandas ja tänas mind ette taha, ütles, et ma olen haruldane ja pani mu lennukis istuma kuhugi, kus pidi hea olema. No tore seegi, 12 tundi voiks toesti hea olla. Ja muidu on ka hea olla (rahvasummas haruldus :)

Esimene sissekanne

Kolmapäev: Vihma võimalus. Hajus pilvisus. Maksimumtemperatuur: 71° F. / 22° C. Tuul light. Chance of precipitation 20%. http://estonian.wunderground.com/global/stations/76679.html
Mexico City ilm. No üldiselt sajune, aga soe. Loodetavasti ei unusta ma keepi maha.