Mayade varemeis

Meie hostel (mis tegelikult oli kämpa) oli kuuekohaline kuur ja ainult meie päralt. Ümberringi dšungel. Hommikul külm dušš. Kraani avades oli heli selline nagu urineeriks keegi (Edgari sõnu kasutades) vastu majaseina. Öö läbi dšunglihääled. Käisime ikka kohalikus restos ka. Laulis dšunglibänd, rastapatsidega mehed. Salsa. Üks paarike tantsis. Läksime magama.

Hommikul jalutasime ca 3 km eemal paiknevate varemete juurde (collectivod viisid sinna ka, aga jalutamine oli kena vaheldus). Mayade templid Palenques pärinevad ca aastast 600, ja Pacal oli seal üks kõva valitseja. Vot. Ja kena ka see linnake keset rohelust. Ehedam kui Teotihuacan Mexico City lähedal.
Peale templite olime otsustanud päeva sisustada veel ühtede kaskaadidega. Seekord Misol-Ha, mis asus 20 km linnast eemal. Kiirelt kohal ja... No veits kõrgem kui Valaste, aga lai ja mühisev-kohisev. Kusta käis jälle ujumas (Edgar ka). 22 kraadi seekord. Misol-Ha asus peateest 1,5 km eemal ja kuna ühtegi bussi ega taksot polnud võtta, siis jalutasime. Tee ääres laiutas vihmamets, kasvasid apelsinid, lehmad tegid häält jne. Pille, kes tahtis apelsine, pusis ja raputas puu all usinasti, aga tulemust polnud. Kui ta alla andnud oli ja tee peale tagasi hüpata tahtis, jäi ta jalgupidi kuskile ahelatesse kinni, nii et kukkus sekundiga kõhuli ja jalad jäid üles. Me olime üsna jahmunud, ei teadnud, kas Pille nutab või naerab. Pilt oli muidugi koomiline. Õnneks läks kõik hästi. Kaks kriimu ja suht tolmune olek.
Peateel hääletasime. Peatus auto, siuke veoki moodi - taga lahtine kast. Meil paluti kasti istuda, kus üks kinniseotud kukk ees ootamas. Aga igavesti äge oli. Ma pole lapsepõlvest saati sellises lahtise kastiga autos sõitnud.
Muide täna on Mehhikos surnute mälestamise püha - dia del Muerto. Inimesed viivad kollaseid daaliaid surnuaiale, põletavad küünlaid ning peavad surnuaial piknikku. Kalmud näevad neil välja nagu väikesed majad, mis on väga eri värvi (muidu ma olin kuskilt lugenud, et valge tähistab noorelt surnuid, must vanaduses ja sinine siis nii ja naa). Täislaksroosat maja nägin ka. Mõned neist pole värvitud, vaid on kaetud vannitoaplaatidega. Linna surnuaial on ainult betoon, need majad ja kunstlilled. Murukübe ja puud puuduvad. Kummaline. Surnuaiaväravas oli hästi palju valvureid (v6ib-olla pühade pärast), et sinna siseneda oli hästi kõhe (no tegelikult tõesti, mida on turistidel sinna asja).
Õhtuks restosse ja jälle uued maitseelamused. Sõin miskiseid tortillapirukaid, kus krabid sees. Enam ei söö. Aga õlu maitseb siin hästi ja on odav ka.
Homme Mehhiko lahele.
Besameeeeee!!!!!!