Kokkuvõte

Täna jõudsid ka Edgar ja Kusta Mehhikost tagasi. Saame õhtul kokku. Ja siis pildid ja muljed jne.
Muide kui huvi on, siis minu pilte (pildid pole väga head, lootsin enamat... yhesõnaga arenguruumi on) saab näha aadressil: http://picasaweb.google.com/siljamall/Mehhiko#
Hetkel kulub mulle üks carramba hirmsasti ära, sest täna on olnud väga imelik päev. Koolis ütlesin pedosfääri asemel pedofiil. Õnneks väga piinlikuks ei läinud, lihtsalt koledasti naljakas oli kõigil. Siis unustasin ära, et pidin oma sõbraga kokku saama, suisa talle järele sõitma. Sulistasin rahulikult sel ajal Auras basseinis kui Maire mulle miljon korda helistas. Piinlik. Näiteid on veel. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka Mehhikost. Pigem siis Mehhikost lahkumine. Võiks ju blogimise sellel korral kenasti ära lõpetada.
Nii. Viimane päev e 5.11 möödus Mexicos ringi kolades. Vaatasin maju, inimesi, väike šoping, ja õhtul hostelist "Dr House". Oli see seeria, millist siin eelmine nädal näitas (jõulud :) See oli ka ainus kord kui Mehhikos telekat vaatasin. Vahel nägin küll kui mehhikased vaatasid (põhiliselt seepe ja muidugi ka uudiseid). Hetkeks tahtsin ka kesklinnas sinna paika jalutada, kuhu eelmine õhtu (4.11) lennuk maha oli potsatanud. Aga no mis minul seal nii vaadata oleks olnud. Lõhutud tänav ja kurbus. Kohalikust ajalehest paistis see kurbus niikuinii välja (miski minister olevat surma saanud, kokku 14 hukkunut. Arvati, et kellegi kuri käsi, sest minister sõdis kindlakäeliselt narkokaubanduse vastu).
Neljapäeva lõuna ajal startis lennuk Pariisi. Mexico City lennujaam on mõnus - avar, ja üldsegi mitte nii ülerahvastatud kui võiks arvata. Väga puhas ja lahked inimesed. Pariisi Charles de Gaulle lennujaam (vähemasti terminal 1) ei saa ligilähedalegi. No mis, see on kõige mõttetum terminal, mida ma siiani näinud olen (isegi Tampere Ryanairi putka tundub selle kõrval mõistlikum). Inimesed ei saa tualettigi minna kui turvakontroll on läbi - sest seal sees enam WC-d pole!!! Mõelge, kui lend hilineb ja seal tuleb pool päeva veeta. Mõnus. Aga inimesed on Pariisis (no hea küll Pariisi lennujaamas) ilusad. Pikad mustanahalisd mehed (personal). Silm sai vähemasti puhata. Mõelge minust, mida tahate :)
Lend kestis Mexico Cityst Pariisi 11 tundi (tund vähem kui Madriid MC). Aeromexicod mõlemad, aga tulles polnud seljatugedes telkarit. Mitte, et see väga oluline oleks olnud, sest programm oli neil seal niikuinii nii ja naa (minnes vaatasin miskit Indiana Jonesi filmi, sest muud polnud võtta, ainult miski ulme ja romantika. Harrison Ford suutis isegi muige korraks välja meelitada), aga lihtsalt niiiiiii igav oli. Und ei tulnud, ja siis passi seal niisama. Raamatud olid ka kõik läbi lapatud. Aga ikkagi see kõik oli tühitähi võrreldes Pille seiklustega, kus kadus pagas, lend hilines jne. Olen tegelikult väga rahul.
Ja kujutage ette, kaks Tequilat, mis said kaasa veetud, on alles!! Võtke seda kasvõi vihjena :)
Alles Gute!!

Paraiso

Paraiso (paradiis) on linnake, mis on meie sihtkohaks Mehhiko lahe ääres. Seal me tahtsime teha nö lõpuõhtu, kuna mina hakkan koju tagasi minema, Pille jääb veel natukeseks (läheb Veracruzi) ning Kusta ja Edgar jäävad veel pea kaheks nädalaks (no doktorantide värk... vaba aega palju, ja raha ka :). Paradiis asus pärapõrgus. Palenquest ta ei asunudki nii kaugel, aga sõiduks erinevate transpordivahenditega kulus sinna pool päeva. Kõik, mis teel juhtus, võite burrito blogist lugeda, ei hakka ümber jutustama.
Hotell (ainuke, mis vist selle osariigi rannikul leidus :) oli ise üsna peen, aga hooaeg polnud veel avatud. Kokk oli ilmselgelt laulupeol, sest söögivõimalus nulliti meil kohe ära (ka kohalikke ostmiskohti polnud kuskil võtta).
Ilmselt siiski kellegi hea tahe astus vahele, sest nö restoranis einestas lauatäis mehhiklasi, kellest üks eriti poose oli. Kusta sai temaga jutule (siis selgus ka, et üks lauasolijaist oli Eestit väisanud - kõlas ka armas "tere"). Üsna kohe toodi kolmekäiguline õhtusöök ja elu oli jälle ilus. Meie vaadet merele "kaunistasid" ka mitu lähestikku asuvat naftapuurtorni. Aga vesi pidi väga puhas olema. Korjasin mõned teokarbid...
Hommikul päike, rand. Tagasitee Cardeneasesse - kust tee tõesti kolmeks viib. Mina pealinna (sõit kestab 11 tundi. Öö bussis. Hommikul kell kaheksa olen kohal, teen veel tiiru linnas, sisseostud, öö hostelis ja koju - neljapäeval kell 12.50 läheb lennuk, mis reedel kell 7.00 maandub Pariisis. Seal ma vaatan veits ringi ja ca kell kaks airBalticuga Riiga), Pille nagu mainitud sõidab Veracruzi ja Kusta&Edgar Campechesse.

Rannalt tagsisõidu esimene lüli möödus koolibussis, kus ruudulistes kleitides koolitüdrukud lõbusasti kilkasid. Pille sai endale väikese sõbra - Maria. Maria läks bussist maha viimasena. Ta elab koolist kõige kaugemal. Kaasas olid neil kõigil värvilised termosed. Vanemad on sinna hommikul kindlasti lõunasöögi pannud. Ja nüüd on see tühi. Võib-olla.
Kallid!

Mayade varemeis

Meie hostel (mis tegelikult oli kämpa) oli kuuekohaline kuur ja ainult meie päralt. Ümberringi dšungel. Hommikul külm dušš. Kraani avades oli heli selline nagu urineeriks keegi (Edgari sõnu kasutades) vastu majaseina. Öö läbi dšunglihääled. Käisime ikka kohalikus restos ka. Laulis dšunglibänd, rastapatsidega mehed. Salsa. Üks paarike tantsis. Läksime magama.

Hommikul jalutasime ca 3 km eemal paiknevate varemete juurde (collectivod viisid sinna ka, aga jalutamine oli kena vaheldus). Mayade templid Palenques pärinevad ca aastast 600, ja Pacal oli seal üks kõva valitseja. Vot. Ja kena ka see linnake keset rohelust. Ehedam kui Teotihuacan Mexico City lähedal.
Peale templite olime otsustanud päeva sisustada veel ühtede kaskaadidega. Seekord Misol-Ha, mis asus 20 km linnast eemal. Kiirelt kohal ja... No veits kõrgem kui Valaste, aga lai ja mühisev-kohisev. Kusta käis jälle ujumas (Edgar ka). 22 kraadi seekord. Misol-Ha asus peateest 1,5 km eemal ja kuna ühtegi bussi ega taksot polnud võtta, siis jalutasime. Tee ääres laiutas vihmamets, kasvasid apelsinid, lehmad tegid häält jne. Pille, kes tahtis apelsine, pusis ja raputas puu all usinasti, aga tulemust polnud. Kui ta alla andnud oli ja tee peale tagasi hüpata tahtis, jäi ta jalgupidi kuskile ahelatesse kinni, nii et kukkus sekundiga kõhuli ja jalad jäid üles. Me olime üsna jahmunud, ei teadnud, kas Pille nutab või naerab. Pilt oli muidugi koomiline. Õnneks läks kõik hästi. Kaks kriimu ja suht tolmune olek.
Peateel hääletasime. Peatus auto, siuke veoki moodi - taga lahtine kast. Meil paluti kasti istuda, kus üks kinniseotud kukk ees ootamas. Aga igavesti äge oli. Ma pole lapsepõlvest saati sellises lahtise kastiga autos sõitnud.
Muide täna on Mehhikos surnute mälestamise püha - dia del Muerto. Inimesed viivad kollaseid daaliaid surnuaiale, põletavad küünlaid ning peavad surnuaial piknikku. Kalmud näevad neil välja nagu väikesed majad, mis on väga eri värvi (muidu ma olin kuskilt lugenud, et valge tähistab noorelt surnuid, must vanaduses ja sinine siis nii ja naa). Täislaksroosat maja nägin ka. Mõned neist pole värvitud, vaid on kaetud vannitoaplaatidega. Linna surnuaial on ainult betoon, need majad ja kunstlilled. Murukübe ja puud puuduvad. Kummaline. Surnuaiaväravas oli hästi palju valvureid (v6ib-olla pühade pärast), et sinna siseneda oli hästi kõhe (no tegelikult tõesti, mida on turistidel sinna asja).
Õhtuks restosse ja jälle uued maitseelamused. Sõin miskiseid tortillapirukaid, kus krabid sees. Enam ei söö. Aga õlu maitseb siin hästi ja on odav ka.
Homme Mehhiko lahele.
Besameeeeee!!!!!!

Aqua Azul

San Cristobalist sõidame hommikul Aqua Azuli, mis jääb suht Palenque lähedale (mis on meie sihtkoht, kuna seal asuvad Maya templid). Azul on tuntud kaskaadide ja muidu kauni looduse poolest :). Buss sõidab ca 4 tundi ja sellest sõidust on kõigil kopp eest. Pimedas on tunduvalt parem sõita. Bussijuht laseb meid kuskil teeristil maha ja kaskaadideni on veel 4 km. Abivalmid kohalikud automehed (neid leidub siin kõikjal ja transpordiga probleeme pole) pakuvad 50 raha eest (kogu kambale) küüti. Nojah... ega nelja kilti jala hetkel küll suurte pampudega marssida ei viitsi.
Azuli ees on kaks piletikassat, üks neist kasseerib raha rahvusparki sisenemise eest, teine kaskaadide juurde. Kumbki maksab 10. -
Pambud saame miskisse putkasse 10 raha eest hoiule jätta.
No kenad kaskaadid. Voolavad astmetena. Ja ujuda sai. Kusta ujus - pidi 15 kraadi olema, hiljem muutis arvamust - 18 :)
Tagasiteel viskas jälle üks auto meid ristile - seekord 10 raha näkku. Ristilt Palenque on 60 km ja collectivosid ja muidu busse pidi seal tihedalt liikuma.
Peale kellakeeramist läheb siin juba kell 18.00 pimedaks. Nii me siis ootasime pimedas kuskil eikellegiristil bussi. Sekund või paar :) möödas ja saabuski collectivo. Sõiduk paksult rahvast täis. Aga bussijuht hüppas varmalt välja, viskas meie kotid katusele ja rahvas bussis pressis endid nii kokku kui sai (15 inimest mahutav buss oli täitunud 21/22 inimesega - lugemine läks sassi pidevalt).
No 60 km on Põltsamaa ots Tartust, aga mägiteel võtab see 2 korda rohkem aega. Muretsesin pool teed meie kottide p2rast (põhjusteta .... bussijuht oli proff siduja). Minu selja taga istuv laps tegeles enamus aja mu juuste ja salliga.
Kuna me polnud päev läbi midagi söönud, siis öömaja otsimise asemel panustasime seekord söögikohale. Kohal selgus, et siiani polnud meil einekohtade valikuga lihtsalt õnne olnud. Siinne resto oli super ja kui kaunis teenindajanna (indiaanlane muide)! Sellest kujunes tõeline söömaorgia. Toitumisele vahelduseks otsis Kusta Lonely Planetist meile hosteli. Sobiv (El Plancho) asus linnast väljas poolel teel mayade varemete juurde. Seal pidid enamasti kõik mayade austajad, uurijad ja muidu huvilised peatuma. Kusta arvates rustikaalne koht :). Sinna me peale orgiat suundusimegi. Muide Edgar tellis omale esimesed burritod - kuigi tema arvates polnud need ikka õiged burritod.

San Cristobal

Oleme peale 12 tunnist bussisõitu kenasti kohal. Mereannid andsid endid mägiteel tunda. Hosteli leidsime väikese vaevaga. Bussijaamas nad reklaamivad hosteleid ja kui miski "nende" oma valid, saad sinna taksoga tasuta kohale. Me valisime esmalt ühe piltide järgi vinge ja 80 raha eest. Kohal selgus, et peame ikka rohkem maksma. Tekkis meiepoolne rahulolematus. Tahtsime ära minna. Hostelitüüp tahtis aga taksoraha tagasi. No Kusta vaidles mis kole, et see ebaaus (oligi ebaaus), me ei maksa midagi. Tüüp ei jätnud jonni, et taksoraha, taksoraha - 20 peesot jne. Pille siis maksis talle kümme. Edasi läksime jalgsi ja leidsime kohe teise hosteli. Kohaliku hõnguga. Minu arvates stiilne (teiste arvates vist urgas). Maksis ainult 60 raha. Nii odavas hostelis polegi me veel elanud.
Linnatuur möödus kohustuslikus korras meeldivalt. Esimese asjana ostsin endale laamavillast sõrmikud. Ka müts on siin vajalik. Jube külm on.
Õhtul läksime kõrtsu. Elav muusika. Saksofonimängija oli super. Kokteilid odavad ja head. Margarita on kujunenud lemmikuks. Meeleolu siinsetes pub-klubides on vaba ja vahetu. Tants tuleb iseenesest.

Haigustest on vist burritod võitu saanud. Ootan ise huviga, kuna miskit külge hakkab.
Unistame muuhulgas eesti kartulitest ja hakklihakastest. Kõht kannantab siinset toitu väga piiri peal. Edgaril on kõige hullem. Juba kala praelõhn ajab talle judinad selga j sõõrmd puhevile.
Nagu juba mainisin armas linn. Väga indiaanlasi täis :) Üldse elab Chiapase osariigis ca miljon indiaanlast. Enamasti mayade järeltulijad. Kõik suht väikest kasvu ja jässakad.
Gojko Miticit ei ole. Ei ole sihvakust, pikki juukseid, kotkanina ega karmi pilku :). Kurb. Käisime veel igaks juhuks ka kohalikes indiaanikülades (Chamula ja Zinacantan), mis jäävad ca 20 km kaugusele. Sõitsime sinna collectivoga (minibuss). Rall mägiteel 9 peeso eest.
Indiaanikülad on iseenesest nagu turistidele mõeldud. Müüakse igasugust träna. Kuid pildistada eriti ei või. Pille tahtis kohalikku turumelu pildistama hakata, kuid müüja viskas teda lillekontsuga (see konts tabas siiski mind) ja oli väga kuri.
Homme sõidame edasi Palenque.
Kurr.

Krabi

Ma ei läinud sukelduma. Ei tahtnud. Võib muidugi ka õelda, et jänes oli püksis (Pille sõnu kasutades). Aga eile rannal pikutades sibas üks keskmist kasvu krabi üle mu varvaste ja teise istusin lihtsalt laiaks. Kõhe. Pidin isegi oma pikutamiskohta vahetama. Täna olin sootuks päikesevarju all ja lamamistooli peal (lamamistooli all turvasid mind ka kaks kohalikku kodutut koera). Kindlam. Mõelge, keda seal vee all veel kohata võib. Igatahes kangelasburritod lõpetasid oma sukeldumiskursuse ära. Test oli excellent ning hambad jäid ka kõigil suhu. Tähistasime seda merevähkide ja teiste veeelukatega.
Edasi San Cristobal de la Casasse. Adios Vaikne ookean. Selleks korraks. Kallid kõigile.

Mañana

Eile koos teistega basseinikursusele minnes selgus, et mulle seda "lõbu" ei pakutagi. Kuna olen resort-kursusel osaleja või niisama üks kord katsetaja, siis lähen kohe ookeni. Aga siis alles kolmapäeval. Kuna elu on kulgeb siin reeglipäratult, siis lükkub enamus projekte edasi või tuleb midagi vahele jne. Võtsin siis ka ise aja maha (no aeg on siin tegelikult kogu aeg maha võetud) ja tegelesin mittemillegagi.
Täna hommikul olles väsinud eilsest mañanast, otsustasin üle vaadata läheduses asuva laguuni - laguna Manialtepec. Pille ja Edgar läksid ookeani oma esimesele sukeldumisele. Kusta vaevles õhtust saadik palavikuga hostelis (läheb homme. arvatavasti). Muide Edgar pidi oma vurrud maha ajama, sest basseiniharjutuste käigus vulises vesi vurruvahelt maski alla :). Habeme jättis alles.
Laguun asub Puerto Escondidost veidi eemal (ca 14 km). Buss sinna rallib iga poole tunni tagant ja transpordiga üldiselt probleeme polnud. Laguun on 6 km pikk, ümbritsetud mangroovidega ja täidetud mõne üksiku saarega. Ma olin ainus laguunikülastaja sel hetkel. Kohalik teenindaja Alberto vms (noor mehhiklane) oskas natuke inglise keelt ja meil oli üsna lõbus. Ta käib kord nädalas inglise keele kursusel Puertos ja näitas mulle oma kodutööd, mis talle teha anti. Täiesti kodune õpetaja tunne tuli :). Laguunile minekuks sai paati ja kajakki rentida. Kajakk oli odavam ja tundus turvalisem ning ma suundusin lainetesse. Alberto soovitas minna lähedal asuvale saarele, seal olevat palju linde. Jah, oli küll. Aga nad olid kartlikud ja ainult mõnest õnnestus mul miski foto jäädvustada. Enne minekut tutvustas ta mulle linnuraamatu abil saarel leiduvaid liike. Saarele jõudes olid muidugi kõik nimed kadunud. Suuri iguaane pidi olema lähedal asuvas mangroovitihnikus. Neid pilte näitas ta mulle ka. Üldiselt tundusin ma endale üsna koomiline ihuüksi kajakiga kuskil laguunil aerutamas (tegin seda muidu esimest korda, kanuutanud olen varem küll).
Laguunilt sain üsna vara tagasi. Kohalik turismitöötaja oli mulle hommikul Puerto turgu (Mercado de Benito Juarez) soovitanud. Olin vaatleja. Osta ei tahtnud nagu midagi. Keraamika on neil üsna omanäoline, aga ma ei hakka ju seljakotiga savipotte Eestisse tassima (kui siis mõne väikese vidina hiljem). Turg koosnes nagu ikka erinevatest soklitest või putkadest. Ainult et Mehhikos on tihtipeale selles putkas ka peale müüdava oma telekas, kust jookseb kohalik seebiseriaal. Kui kliente palju pole, siis peab ju oma päeva kuidagi sisustama. Ja igal putkal on oma elektrinäidik, mis asub turu keskosas seina peal. No seal seina peal on oma 200 näidikut koos. Ja üldse kõigil majadel asub ka elektrinäidik väljas maja seina peal.
Hosteli saabudes olid ka Edgar ja Pille sukeldumast tagasi. Edgaril oli suur sinine muljumisjälg ninal (kuskil allpool, sõõrmete vahel :), mulle ütles, et madu kiusas teda. Tegelikult oli mask tal miskit seal nina juures kokku pressinud ja nina ei pidanud survele vastu. Pillel oli paadisõidust süda paha. Aga muidu neile sukeldumine väidetavalt väga meeldis. Olevat triibulisi kalu näinud ja puha. No ma olen veel üsna skeptiline selles suhtes. Ootan ära kuidas Kustal homme läheb. Ise kavatsen veel päikest võtta ja laineid nautida. Kolmapäeval on arvatavasti viimane päev Vaikse ookeani ääres. Buss San Cristobal de la Casasesse (Chiapase osariigis Guatemaala piiri ääres) läheb õhtul. Sõit sinna kestab ca 12-13 tundi.
Hasta luego mi amigas!